10 aastat tagasi kirjutasin ajakirjas Director Ülo Vihma raamatust. Täna seda arvustust lugedes venib suu naerule, aga tarkuseterad selles loos on hämmastavalt vastupidavad. Jutt on siis Ülo Vihma raamatust “Inimene konfliktide keskel”.

“Me näeme maailma alati ühepoolses kaldes – näeme positiivseid põhjuseid pigem endas kui teistes.”Nii selgitab Ülo Vihma konfliktide tekkepõhjusi. Järgnev lugu, kuidas lapsed BBC teadusfilmis kommi jagasid, on ütlemata õpetlik. Ühel lapsel oli 10 kommi ja ta pidi neid teisega jagama. Esimene tulemus oli, et jagajale jäi 8, korduvkatsetel oli keskmiseks tulemuseks 6:4.

Eks meenuta see meie argisuhtlemist. Kui kuulata juubeli- või matusekõnesid, siis kipub ikka nii olema, et kõnepidaja jagab selle aja nii enda ja kadunu kiituseks…..

Aga jätan vahele peatüki “Mina ja raamat” ning asun kohe raamatu juurde.

Olgu õigluse huvides öeldud, et mul on lugemisel abiks kaks erinevat kõrgharidust, psühholoogia ja kommunikatsioonialane. Viimases taotlen ka doktorikraadi. Raamatu autor lubab võimalikult lühidalt ja lihtsalt teha, aga tegelikult osutus tekst üheks keerulisemaks, mida ma selles valdkonnas viimasel ajal lugenud olen. Kiiduväärt suur töö on ära tehtud eestikeelse konfliktialase terminoloogia ühtlustamisel.

Tänases postmodernistlikus kultuuris on inimene ja tema loovus paljude organisatsioonide kõige tähtsam vara. Seepärast pean raamatu headuseks ülevaatlikkust, seoste loomist erinevate teadmiste vahel, elulisi näited ja mõnusat flirti teooriatega.

“Enamik inimesi töötab koos teistega, saavutades nende abiga häid tulemusi. Seega nõuab oma eesmärkide saavutamine ka suhete hoidmist,” väidetakse seal konfliktide kohta. Küllap tunneb iga juht siin ära organisatsioonikommunikatsiooni põhitõe. Tänapäeval ei ole ükski legaalne organisatsioon edukas ilma avalikkuse toetuseta ja oma missiooni täitmiseks on vaja luua ning hoida suhteid. Kas need õpetussõnad olid raamatus või „lugesin“ ma neid raamatust, mine võta kinni. Sest “me ei näe maailma mitte sellisena, nagu see on, vaid sellisena, nagu me oleme vormitud seda nägema”. Samad sõnad on eelmise sajandi algul öelnud Walter Lipmann avaliku arvamuse kujunemise kohta: “Kõigepealt nimetame ja siis näeme!” Niisamuti on kinnitanud mitmed hilisemadki autorid: “Me näeme seda, mida oskame vaadata.”

Mõttesillad erinevate teooriate vahel teevad raamatu nauditavaks mitte üksnes inimestele, kes konfliktide lahendamisega oma igapäevast leiba teenivad. See lugemisesuutäis aitab ka tippjuhtidel ja suhtekorraldajatel oma mõtteid korrastada ja sobilikke lahendusi leida.

Ülo Vihma lapsepõlveunistus pole ilmselt olnud saada kass Basilioks, kes Buratinole Lollidemaal elamisekunsti õpetab. Nii et see, kes loodab leida juhendit, kuidas rahapuu kasvama panna või naisega ära leppida, peab teistmoodi targa otsima.

Kokkuvõttes usun, et Ülo Vihma on raamatut kirjutades peeglisse vaadanud: “Kui inimene suudab hoida kõrget enesehinnangut, integreeritud minapilti ja kontrollitavuse illusiooni, on tal kõrge sotsiaalne intelligentsus ja ta on edukas.”

AUNE PAST on üks tunnustatumaid kommunikatsioonikonsultante Eestis, kommunikatsioonifirma Past ja Partnerid juhatuse liige ning Tartu Ülikooli avalikkussuhete ja teabekorralduse lektor.

Loe täispikka arvustust siit!