Käisin Terevisioonis Indrek Treufeldiga ajalehte lugemas.
Maailm meis ja meie ümber on täna suuresti vahendatud. Väga vähe on asju, mida me ise puutume, nuusutame, hammustame või isegi näeme. Enamasti on maailm meile vahendatud ja sageli just meedia kaudu.
Kõigepealt valib ajakirjanik tegelikkusest välja ajahetke, mida kajastada, siis valib raami, milles tegelikkust esitada ja siis me tõlgendame selle sõnumi oma kogemuste ja stereotüüpide põhjal uueks tegelikkuseks. Meedial on võimalik meid kiiresti kahte lehte ajada. Igale inimesele meeldib lust ja lõbu ning kuulumine. Loed artiklit kodukulude katmisest ja hopsti ongi rahvas kahes leeris. Ühed ütlevad, häbi, kuidas ta võib ja teised ütlevad, häbi, kuidas te võite niimoodi näägutada. Kumbagi leeri kuuluvad inimesed seisavad tegelikult õigluse eest ja mõlema poole inimesed saavad maruvihaseks teise leeri kuulujate peale. Kui kõik me seisame tõe ja õigluse eest, miks me siis üksteise peale vihastame? Sest me tõlgendame erinevalt tõde ja õiglust. Oleme kui üks inimene väikluse vastu, ainult et silt, kes siis see väiklane on, paigutame erinevalt.
Eesti ajakirjandust jälgides on võimalik leida arutlusi, erinevate leeride inimeste sõnavõtte.
Kui demokraatia nii tugevatel jalgadel ei seisa, on imelihtne ajusid uhtuda.
Indrek rääkis pisut ka oma uuest sarjast “Uhutud aju”.
Ma olen aastaid (nagu Eesti suhtekorralduse emale kohane) pidanud suhtekorraldust demokraatia toimimise tagajaks. Eestis see niiviisi ka on. Suhtekorraldus õpetab erinevaid sihtgruppe oma sõnumit looma ja seda edastama nii, et ühisele arvamusplatsile pääsevad ka väiksemate ja nõrgemate kõnelejad oma ideedega.
Kui ma aga sel suvel nägin üht lihtsat kreeklast teles tänavaintervjuus rääkimas, et Kreeka on Euroopa ori, et teised Euroopa rahvad võtavad kreeklastelt kõik ära, hakkasin kukalt sügama. Võrdlesin pensioniiga ja näiteks meie õpetajate palku Kreekaga. Sügasin kukalt ka kui sügisel Kreekas käisin. Ühe soojaga teatas taksojuht, et keegi pole Kreekas nii loll, et maksaks intresse või võlgu pangale tagasi, sõidu eest tasumisel aktsepteeris ainult sularaha ja oli väga nördinud, et Euroopa võtab kreeklastelt kõik ära. Raha ja söögi, ei saa süüa, ei saa haridust, midagi ei saa.
Mina usun seda maailma, mille olen enda pähe loonud. Usun ka, et meie meediamaailm on demokraatlik ja mitmevaateline. Kreeklane Sorbas aga usub, et maailm on selline nagu see on tema teadvuses.
Sõna loob maailma ja sõna võib palju ka hävitada.
Vaata järgi siit!